Ma töötan Kilingi-Nõmme Päevakeskuses. Meil ei ole hoolekande asutus, pigem nagu huvikeskus, kus käivad koos mitmesugused huviringid. Eks iga inimene aegajalt mõtleb, kes ma olen ja kust ma tulen, nii ka mina. Nii tuligi ühel päeval 2008 a. sügisel hea idee, kutsuda Kilingi-Nõmme Päevakeskusesse esinema meie kandist tuntud sugupuu uurija Riho Holter. Kutsusin ka teisi meie kandi inimesi oma sugupuid otsima. Esimesel kohtumisel oligi saali kogunenud 25 huvilist. Riho näitas meile suuri uuritud sugupuid, mis näisid ulmelisena ja andis esimesed juhtnöörid, kuidas ja millistelt interneti lehekülgedelt alustada. Esmalt soovitas ta otsida neid arhiivi andmeid, mida sa juba kindlalt tead. Ja see oli ka õige. Ma esimesena helistasin vanaemale ja palusin tal kõik teadaolevad materjalid üles otsida. Vanaemal oli kõik kenasti olemas, kapis ühes vanaaegses käekotis. Lisaks oli vanaemal huvitav hobi olnud. Ta on kõik tuttavate inimeste surmakuulutused ajalehest välja lõiganud ja need olid samuti seal kotis. Sugupuu uurimiseks oli see igati väärt materjal. Alguses olin nii hasardis et olin iga päev hommikutundideni arhiivides ja otsisin oma esivanemaid. Lähedasemad esivanemad said kiiresti paika. Andmeid hakkasin iseendast alates, sisestama geni.com sugupuu programmi. Püüdsin kõik Torimo nimelised välja kirjutada , aga siis tasapisi mu entusiasm lakkas ja hakkasin aru saama, et ma ei saa tegelikult mitte millestki aru. Torimo nimelisi oli liiga palju, et seda mõista. Ühel korral kui ema külastasin tuli asi jälle jutuks ja siis ema ütles, et oot mul on siin mingid materjalid, mis Heino Ilus postiga saatis. Ja siis sai asi selgeks. Heinol oli kõik ilusti kirja pandud. Kellel kui palju palju lapsi jne. Torimod olid väga lasterikkad. Pea igal järglasel eri põlvkondadest sündis kümmekond last. Lasterikkaim oli Märt kellel oli 17. last. Arhiivi materjalide põhjal oleks selle info kokku panemine ikka suur töö, kuid mitte võimatu.
Ilusaid inimesi otsisin ka googeldades. Igale e-posti aadressile mis ma leidsin, kirjutasin. Vastajaid oli vähe. Üheks vastajaks oli Märt-Himot Ilus. Kes elab täna Torimo.Selja talus. See vastukaja oli mõnus ergutus. 2009. a. suvel, vanaema sünnipäeval rääkisin meie liini omadele, mida selleks ajaks teadsin. Info pakkus kõigile huvi. Pidin õhtu jooksul ikka ja jälle oma juttu kordama, tundsin et see väsitab mind. Vanaema sünnipäevalt koju minnes, istusin taas arvuti ette ja hakkasin minule teadaolevat infot blogisse sisestama. Tundsin, et nii hoian kokku oma energiat. Ma ei jaksanud enam kõigile kõike algusest peale üle korrata. Päviku aadressi saatsin laiali. Nii olimegi omadega juba kuu aega peale vanaema sünnipäeva, Halliste kalmistul, et otsida Ilusaid järeltulijaid. Tegime pilte Ilusa nimelistest hauaplaatidest, küll pärast aega kodus uurida, kes on kes. Hauaplaadid on väärt materjal, kuna seal on aasta arvud peal. Lihtsalt jalutasime ja pildistasime. Peale surnuaega, uudistasime ja avastasime ka Märt-Homoti Selja-Torimo talu ja Torimo talu kohta. Edasine tegevus liikus rahulikumalt. Peale ühte meie sugupuu uurijate kokkusaamist ütles mulle üks meie klubi liige Aino, et kiika ka Perekonna ajaloo uurijate foorumisse . Ja mida ma näen, keegi otsibki Ilusaid. Saatsin talle kohe nov. 2009a. blogi aadressi. Juhtumisi oli see otsija Mall, kes kohe vastas pika ja emotsionaalse kirjaga.
Sel hetkel oli minu entusiasm juba veidi raugenud. Sain taas normaalselt elada ja magada. Mall aga saades nii palju uut infot, kaotas unerahu, hakates entusiastlikult uurima meie esivanemate pärandit. Ja seda on ta teinud siiani. Ma arvan et tänu Malle näpuga järje ajamisele oleme jõudnud siiani, kus me täna 2010 a. augustis oleme. Praegune oli ainult vahekokkuvõtete tegemise aeg. Minna on veel pikk tee, paljud meie esivanemad on seni teadmata ja leidmata. 2010 a. talvel leidis meid Eve, kes on samuti olnud agar ja leidnud meile juurde uusi liine ja neid siis innukalt geni programis liitnud. Eve ja Mallega oleme juba mõnda aega suhelnud. Kokkutuleku tarvis lõime msn keskkonnas sugupuu vetlusgrupi, hea asju läbi arutada. Mall oli kohe valmis ka blogis kaastööd tegema, oma infot sisestama. Sugupuu on seega pidevas liikumises, see ei ole kellegi oma, see meie kõigi ühine pärand. Nii et edaspidi olete kõik teretulnud meiega liituma ja omasid mälestusi meiega jagama.
Esimest korda mõtlesin sugupuu koostamisele 2006. aastal, õigemini isegi mitte veel sugupuu koostamise, vaid soovi peale, leida üles oma vanaonu poja lapsed. Kuna mul puudus peaaegu igasugune info oma esivanemate kohta, siis alustasin otsimist telefoniraamatust ja internetist. Info ja faktid, millele mul sel hetkel oli toetuda, olid järgmised:teadsin, et mu isa on Siberis sündinud ning kusagil Võrtsjärve lähedal elas mu vanaonu poeg oma perega, keda ma ei ole kunagi kohanud.Küll aga oli kodus alles üks foto, kus olid peal Aleksandri pojad ning foto taha olid kirjutatud nende nimed ja sünnikuupäevad.Mäletan ka seda, et lapsena sai kirjutatud-saadetud nende perele pühade kaarte. Saatsin kõigile leitud Illuse-nimelistele järelpärimise, kas nad teavad midagi minu vanaonu poja lastest, mõtlemata isegi veel sellele, kas ka need teised Illused minu sugulased võiksid olla. Vihjavaid vastuseid ma ei saanud ning lõpuks otsustasin pöörduda Rahvastikuregistri poole. Seal oli kirjas üks minu vanaonu poja lastest ning temale saadetigi minu kontaktid ja info, et teda otsin. Õnneks tuligi sealt perest telefonikõne, mis kinnitas nende olemasolu, kuid minu vanaisa kohta ei olnud neil mingit infot.Panin oma otsimise kuulutuse üles ka Perekonnaajaloo uurijate foorumisse.2007aastal pöördusin Eesti Isikuloo Keskuse poole, et saada andmeid oma vanaisa Karl Illuse kohta. Ootasin seda vastust väga, väga kaua, kuid lõpuks see siiski tuli ja aitas mind uurimuse algusesse ning alustasin andmete kogumist Saagast. Eriti kaugele ma oma uurimusega ei jõudnud, leidsin küll kirikuraamatutest Illuseid, kuid vanaisa liin jäi esialgu leidmata. Hakkasin siis teisi Illuseid vaatama ning seoseid otsima ja sugupuud koostama. Nii ma samm-sammult liikusin, kuni 2009 .okt. leidsin oma emaili postkastist Heli kirja, kus sain teada, et ka tema tegeleb sugupuu koostamisega ja me alustasime koostööd.Märtsis 2010 liitus meiega ka Eve.Suur tänu kõigile sugulastele, kes aitasid oma infoga meid samm-sammult edasi ning tulemust nägite 20.aug.2010.
Mõistate siis seda rõõmu, kui Ilusaid inimesi hakkas Hallistese saabuma üle Eesti. Kohale tuldi Saaremaalt, Tallinnast, Võrumaalt, Põlvamaalt, Pärnumaalt, Valgamaalt, Tartumaalt, Mulgimaalt, Järvamaalt, Harjumaalt, Raplamaalt.
Õhus oli nii palju rõõmu ja uut infot, et kõike ei jõudnudki haarata.
Kontaktid jäid vist enamusel vahetamata. Seetõttu kogume kontakte nüüd peale kokkutulekut.
Kui keegi arvab, et ta sooviks blogis kaastööd teha, teemasid püstitada siis ka see on võimalik. Mul on vaja teada ainult liituda soovija e-posti aadressi.
Kõige enam küsitud küsimus kokkutulekul oli: Kuidas kõik alguse sai. Kõigile me seda rääkida ei jõudnud. Teeme teile siin väikese kokkuvõtte.
VastaKustutaMa töötan Kilingi-Nõmme Päevakeskuses. Meil ei ole hoolekande asutus, pigem nagu huvikeskus, kus käivad koos mitmesugused huviringid.
VastaKustutaEks iga inimene aegajalt mõtleb, kes ma olen ja kust ma tulen, nii ka mina. Nii tuligi ühel päeval 2008 a. sügisel hea idee, kutsuda Kilingi-Nõmme Päevakeskusesse esinema meie kandist tuntud sugupuu uurija Riho Holter. Kutsusin ka teisi meie kandi inimesi oma sugupuid otsima. Esimesel kohtumisel oligi saali kogunenud 25 huvilist.
Riho näitas meile suuri uuritud sugupuid, mis näisid ulmelisena ja andis esimesed juhtnöörid, kuidas ja millistelt interneti lehekülgedelt alustada. Esmalt soovitas ta otsida neid arhiivi andmeid, mida sa juba kindlalt tead. Ja see oli ka õige. Ma esimesena helistasin vanaemale ja palusin tal kõik teadaolevad materjalid üles otsida. Vanaemal oli kõik kenasti olemas, kapis ühes vanaaegses käekotis. Lisaks oli vanaemal huvitav hobi olnud. Ta on kõik tuttavate inimeste surmakuulutused ajalehest välja lõiganud ja need olid samuti seal kotis. Sugupuu uurimiseks oli see igati väärt materjal. Alguses olin nii hasardis et olin iga päev hommikutundideni arhiivides ja otsisin oma esivanemaid. Lähedasemad esivanemad said kiiresti paika. Andmeid hakkasin iseendast alates, sisestama geni.com sugupuu programmi. Püüdsin kõik Torimo nimelised välja kirjutada , aga siis tasapisi mu entusiasm lakkas ja hakkasin aru saama, et ma ei saa tegelikult mitte millestki aru. Torimo nimelisi oli liiga palju, et seda mõista. Ühel korral kui ema külastasin tuli asi jälle jutuks ja siis ema ütles, et oot mul on siin mingid materjalid, mis Heino Ilus postiga saatis. Ja siis sai asi selgeks. Heinol oli kõik ilusti kirja pandud. Kellel kui palju palju lapsi jne. Torimod olid väga lasterikkad. Pea igal järglasel eri põlvkondadest sündis kümmekond last. Lasterikkaim oli Märt kellel oli 17. last. Arhiivi materjalide põhjal oleks selle info kokku panemine ikka suur töö, kuid mitte võimatu.
Ilusaid inimesi otsisin ka googeldades. Igale e-posti aadressile mis ma leidsin, kirjutasin. Vastajaid oli vähe. Üheks vastajaks oli Märt-Himot Ilus. Kes elab täna Torimo.Selja talus. See vastukaja oli mõnus ergutus. 2009. a. suvel, vanaema sünnipäeval rääkisin meie liini omadele, mida selleks ajaks teadsin. Info pakkus kõigile huvi. Pidin õhtu jooksul ikka ja jälle oma juttu kordama, tundsin et see väsitab mind. Vanaema sünnipäevalt koju minnes, istusin taas arvuti ette ja hakkasin minule teadaolevat infot blogisse sisestama. Tundsin, et nii hoian kokku oma energiat. Ma ei jaksanud enam kõigile kõike algusest peale üle korrata. Päviku aadressi saatsin laiali. Nii olimegi omadega juba kuu aega peale vanaema sünnipäeva, Halliste kalmistul, et otsida Ilusaid järeltulijaid. Tegime pilte Ilusa nimelistest hauaplaatidest, küll pärast aega kodus uurida, kes on kes. Hauaplaadid on väärt materjal, kuna seal on aasta arvud peal. Lihtsalt jalutasime ja pildistasime. Peale surnuaega, uudistasime ja avastasime ka Märt-Homoti Selja-Torimo talu ja Torimo talu kohta. Edasine tegevus liikus rahulikumalt. Peale ühte meie sugupuu uurijate kokkusaamist ütles mulle üks meie klubi liige Aino, et kiika ka Perekonna ajaloo uurijate foorumisse . Ja mida ma näen, keegi otsibki Ilusaid. Saatsin talle kohe nov. 2009a. blogi aadressi. Juhtumisi oli see otsija Mall, kes kohe vastas pika ja emotsionaalse kirjaga.
VastaKustutaSel hetkel oli minu entusiasm juba veidi raugenud. Sain taas normaalselt elada ja magada. Mall aga saades nii palju uut infot, kaotas unerahu, hakates entusiastlikult uurima meie esivanemate pärandit. Ja seda on ta teinud siiani. Ma arvan et tänu Malle näpuga järje ajamisele oleme jõudnud siiani, kus me täna 2010 a. augustis oleme. Praegune oli ainult vahekokkuvõtete tegemise aeg. Minna on veel pikk tee, paljud meie esivanemad on seni teadmata ja leidmata.
2010 a. talvel leidis meid Eve, kes on samuti olnud agar ja leidnud meile juurde uusi liine ja neid siis innukalt geni programis liitnud.
Eve ja Mallega oleme juba mõnda aega suhelnud. Kokkutuleku tarvis lõime msn keskkonnas sugupuu vetlusgrupi, hea asju läbi arutada. Mall oli kohe valmis ka blogis kaastööd tegema, oma infot sisestama.
Sugupuu on seega pidevas liikumises, see ei ole kellegi oma, see meie kõigi ühine pärand. Nii et edaspidi olete kõik teretulnud meiega liituma ja omasid mälestusi meiega jagama.
Esimest korda mõtlesin sugupuu koostamisele 2006. aastal, õigemini isegi mitte veel sugupuu koostamise, vaid soovi peale, leida üles oma vanaonu poja lapsed.
VastaKustutaKuna mul puudus peaaegu igasugune info oma esivanemate kohta, siis alustasin otsimist telefoniraamatust ja internetist. Info ja faktid, millele mul sel hetkel oli toetuda, olid järgmised:teadsin, et mu isa on Siberis sündinud ning kusagil Võrtsjärve lähedal elas mu vanaonu poeg oma perega, keda ma ei ole kunagi kohanud.Küll aga oli kodus alles üks foto, kus olid peal Aleksandri pojad ning foto taha olid kirjutatud nende nimed ja sünnikuupäevad.Mäletan ka seda, et lapsena sai kirjutatud-saadetud nende perele pühade kaarte.
Saatsin kõigile leitud Illuse-nimelistele järelpärimise, kas nad teavad midagi minu vanaonu poja lastest, mõtlemata isegi veel sellele, kas ka need teised Illused minu sugulased võiksid olla. Vihjavaid vastuseid ma ei saanud ning lõpuks otsustasin pöörduda Rahvastikuregistri poole. Seal oli kirjas üks minu vanaonu poja lastest ning temale saadetigi minu kontaktid ja info, et teda otsin. Õnneks tuligi sealt perest telefonikõne, mis kinnitas nende olemasolu, kuid minu vanaisa kohta ei olnud neil mingit infot.Panin oma otsimise kuulutuse üles ka Perekonnaajaloo uurijate foorumisse.2007aastal pöördusin Eesti Isikuloo Keskuse poole, et saada andmeid oma vanaisa Karl Illuse kohta. Ootasin seda vastust väga, väga kaua, kuid lõpuks see siiski tuli ja aitas mind uurimuse algusesse ning alustasin andmete kogumist Saagast. Eriti kaugele ma oma uurimusega ei jõudnud, leidsin küll kirikuraamatutest Illuseid, kuid vanaisa liin jäi esialgu leidmata. Hakkasin siis teisi Illuseid vaatama ning seoseid otsima ja sugupuud koostama. Nii ma samm-sammult
liikusin, kuni 2009 .okt. leidsin oma emaili postkastist Heli kirja, kus sain teada, et ka tema tegeleb sugupuu koostamisega ja me alustasime koostööd.Märtsis 2010 liitus meiega ka Eve.Suur tänu kõigile sugulastele, kes aitasid oma infoga meid samm-sammult edasi ning tulemust nägite 20.aug.2010.
Mõistate siis seda rõõmu, kui Ilusaid inimesi hakkas Hallistese saabuma üle Eesti. Kohale tuldi Saaremaalt, Tallinnast, Võrumaalt, Põlvamaalt, Pärnumaalt, Valgamaalt, Tartumaalt, Mulgimaalt, Järvamaalt, Harjumaalt, Raplamaalt.
VastaKustutaÕhus oli nii palju rõõmu ja uut infot, et kõike ei jõudnudki haarata.
Kontaktid jäid vist enamusel vahetamata. Seetõttu kogume kontakte nüüd peale kokkutulekut.
Kui keegi arvab, et ta sooviks blogis kaastööd teha, teemasid püstitada siis ka see on võimalik. Mul on vaja teada ainult liituda soovija e-posti aadressi.